Raivo Alla
ärge uskuge tõde.
Elujooksu Akadeemia 2021
elujooksja Raivo Alla
Emilist jääb mulje, nagu ta kaevaks, või kaevuks iseendasse, nagu oleks ta transis, või töötaks nagu labidamees. Mõtlemata mistahes akadeemilistele kaanonitele ja soovimata näida elegantne, liigub Emil raskelt, kandiliselt, vaevaliselt, otsekui tõmmeldes. Ta ei varja, et pingutus on ränk, see paistab tema krimpsus, kipras, kirtsus näolt, mida alatasa katvat grimassi on valus vaadata. Tema näojooned on moondunud, just nagu rebiks neid pöörane kannatus, aeg-ajalt pistab ka keele suust välja, jääb mulje nagu oleks tal mõlema jooksukinga sees skorpion.
Text
Emil jookseb, peod rusikas, väänutab kaootiliselt ülakeha ning liigutab ka käsivarsi täiesti suvaliselt. /../ ...ta tundub jooksvat nii, nagu ei mõtleks üldse kätele, mille kramplikud vapped algavad liiga kõrgelt ning millega ta sooritab üpris kummalisi liigutusi, kord tõstab need üles, siis jälle heidab tahapoole, nõnda et need niisama ripuvad või mingeid absurdseid žeste joonistavad, ja ka tema õlad otsekui tõmblevad ning küünarnukidki tõusevad liiga kõrgele, just nagu kannaks ta liiga rasket koormat. Ta näeb joostes välja nagu omaenda varjuga võitlev poksija ning kogu tema keha oleks otsekui mingi rikkis, lagunenud, valulikult väänlev mehhanism, üksnes harmooniliselt liikuvad jalad hammustavad ja haukavad isukalt jooksurada.
Juttu jätkub kauemaks ja jutu käigus selgub, et mõlemad on sündinud 19. septembril, et nad on täpselt ühevanused, või et õieti on tüdruk temast kuus tundi vanem. Kuna selle üle jätkub imestamist ja kuna Emil ei taha sellega sugugi piirduda, ütleb ta natukese aja pärast: Kuule, kui me iga kord teineteist õnnitlemas käime, kui üks meist mõne rekordi üle lööb, siis ei paista sellel lõppu tulevat. Mul on nimelt tunne, et neid rekordeid me teeme veel omajagu. Kõige parem viis teineteist õnnitleda, ilma et iga kord oleks vaja kuhugi sõita, oleks vast see, kui me hakkaksime koos elama, ah? Mis sa sellest arvad?
Noh, eks ma võida jälle, ütleb ta lihtsalt ja siiralt. Vastaste nimesid pole mulle veel teatatud, aga vahet pole, sest ma võidan nagunii. Kes nad ka ei oleks, ma löön neid kõiki ja olen sellega väga rahul. Nende võitmine pakub mulle palju rõõmu, paneb ta veelgi juurde, tuues nähtavale rohkem hambaid kui iial varem. Nii lihtne see ongi. Mõnikord mõjub ta tõesti ärritavalt.
Tema nimest saab kogu maailma silmis jõu ja kiiruse võrkuju, tema nimi on astunud kiiruse sünonüümide väikesesse armeesse. Zátopeki nimi, mis oli sama hea kui mittemiski, mis oligi lihtsalt üks imelik nimi, hakkab üle maailma kõlama kõigi oma kolme liikuva ja mehaanilise silbiga, halastamatu valsitakt, galopi mürin, turbiinimüha, viimane "k" skandeerimas kepsude ja klappide klõpsumist ning selle ees esimene täht "z", mis liigub juba isegi väga kiiresti: ütled "zzz" ja ongi tempo peal, just nagu oleks too kaashäälik mõni starter. Liiatigi õlitab seda masinat voolav eesnimi: Zátopeki mootoriga tuleb kaasa Emili õlikann.
1952
Helsingi
Nurmi oli enne teda, nüüd juba veerandsaja aasta eest, olnud kõigi aegade parim jooksja. Tema hüüdnimeks oli Lendav Soomlane ning just tema hakkas treeningutel kasutama stopperit, millest ta ei lahkunud ei joostes, süües ega ka magades. Nüüd oli ta rikas mees, ta avas Helsingis pudupoe, millest on saanud palverännakupaik kõigi maade sportlastele, keda siia hulganisti kohale tuleb, et saada tema austava käepigistuse osaliseks. Tema ise ei lausu sõnagi, vaatab vaid neile otse silma sisse ja müüb neile ülikalleid Soome särke või hingehinda maksvaid siidilipse, millega neil midagi peale hakata ei ole. Emil, kelle taskud on nüüd tühjad, sest ta ostab särgi nagu kõik teisedki, kannab seda mõne tunni - särk on ilus, aga pisut väike ja pisut kare, see torgib natuke - ning tõmbab siis selga oma punase jooksusärgi rinnanumbriga 903 ja ongi käes kümne tuhande meetri jooksu aeg.
1952
Helsingi
Kui kostab küsimus stabiilselt hea vormi kohta, vastab malbe Emil, nagu teda sageli nimetatakse, et see üllatab teda ennastki. Aga ma ei tee endale illusioone, ütleb ta esimest korda, ma tean, et ma liigun tasapisi allakäigu poole. Nii või teisiti olen sihiks võtnud ainult kümne tuhande meetri rekordi. Viie tuhande meetri jaoks ei ole mul enam piisavalt kiirust. Ja mis maratoni puutub, siis see mulle eriti ei meeldi: ausõna, liiga igav.
"Kui tahad joosta, jookse (üks) miil. Kui tahad kogeda teistsugust elu, jookse maratoni."
1952
Helsingi
Kolmekümnendal kilomeetril peatub ta hingetu ja murtuna ühe raja öörde seatud laua juures, millelt leiab veeämbreid, svamme ja juua. Emil kastab ennast ohtralt, joob pool klaasi vett, vaatab kõhklevalt raja poole, pidurdab hetkeks seda vähest jooksuhoogu, mis veel alles, rüüpab klaasi tühjaks ning jookseb siis edasi. Ning edasi joostes pole temast järel muud kui katkise rütmiga lagunenud hampelmann, luud liigestest lahti, tühi pilk silmis, otsekui oleks närvisüsteem ta ,maha jätnud. Ta peab niiviisi staadionini vastu, kuid jõudes võidetuna, kuuendana lõpusirgele, langeb Emil põlvili ja paneb pea vastu kollast muru, ta jääb sinna pikkadeks minutiteks ning aina nutab ja oksendab ja see on läbi, kõik on läbi.
1956
Melbourne
Zátopeki suurus ületab üles keeratud jooksumasina imeteod. Esiteks, olla meister tähendab loomevägede leidurlikku vallandamist ka tingimustes, mis üha su tahtele vastu töötavad. Teame ju triviaalsust, et iseäranis siis, kui raskused raksatavad, karastub teras. Tuleb vaid jooksu-tapase lõõsas piisavalt püsida, et alkeemiline transformatsioon aset leiaks. Selles on Zátopek olnud absoluutne meister, suutnud tummavõitu liha litsumised ka lihtsatesse metoodilistesse aforismidesse panna: „kui sa ei suuda tempot hoida, siis tõsta seda“, „valu on halastav – kui see kestab katkematult, siis ta nürineb“.
(https://sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/tsehhi-lokomotiiv/)
Millest võiks zátopeklus tänases päevas ja üldisemas pildis viljakalt kõneleda? Ennekõike maldavast, ajas ja südamesoojuses küpsevast meisterlikkusest ning muidugi iseäranis elumahlu täis noortele suunatud sisendusest: kel jalad, see jooksku! Teadjamate jooksjate jaoks töötab Zátopek siiamaani mantraväelise pärisnimena edasi. Tema fenomeni taleblikule* mõtteliistule venitades – Zátopek oligi antihabras.
(https://sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/tsehhi-lokomotiiv/)
* Nassim Taleb "Antihabras" kõneleb antihaprusest, mispuhul raskustele ei peeta lihtsalt vastu, vaid kasvatakse üha tugevamaks (tegelikult elementaarne treeningu tagajärg üldse)
Dana Zátopková suri eelmisel aastal 97-aastasena
By Raivo Alla